Metsa mõiste

Metsa mõiste

Mis on mets? “Vastuse võtmelauseks sobib tuntud rahvaütlus „Puude taga on mets”. Ütlust tuleks mõista nii, et mets on midagi enamat kui vaid puudekogum. Mets on eriline keskkond, mis loob elurikka terviku – metsakoosluse, kuid mõjutab ka ümbrust endast väljaspool.”[1]

“Mets ja metsamaa kannavad endas kultuurilist ja identideediväärtust. Eesti on metsariik ja on ennast idendifitseerinud metsa kaudu. Kuulume Euroopa viie kõige rikkama metsariigi hulka. Üle poole maismaast on metsa all ja oleme harjunud, et Eesti maastik on metsamaastik. Selline on meie kodumaa ning ka linnastunud eestlasele on mets puhkamise ja tasakaalu saavutamise paik. Pealegi annab mets puitu ja selle kaudu ka raha.” [2]

Metsa mõiste on aga seaduslikult defineeritud järgmiselt:

“§ 3. Mets ja metsamaa

(1) Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.

(2) Metsamaa käesoleva seaduse tähenduses on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:

1) on metsamaana maakatastrisse kantud;

2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.

3) Metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.

4) Puu- ja põõsaistandik käesoleva seaduse tähenduses on puude ja põõsaste intensiivseks kasvatamiseks rajatud kasvukoht mittemetsamaal, kus puid ja põõsaid kasvatatakse regulaarse seaduga ning majandatakse ühevanuselistena.”

Metsa olulisus

Seadus reguleerib ka metsa säästliku majandamise põhimõtted – metsaseaduse § 2 lõige 2 sätestab: „Metsa majandamine on säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse.” Ka Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030[2], mille eesmärgiks on määratleda pikaajalised arengusuunad looduskeskkonna hea seisundi hoidmiseks, sätestab ühe eesmärgina metsa ökoloogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike vajaduste tasakaalustatud rahuldamist. Mets peab pakkuma nii majanduslikke hüvesid (puit, seened-marjad jm metsatooted) kui sotsiaal- kultuurilisi hüvesid nagu rekreatsioon, matkamine, ajaloolis-kultuurilised paigad (hiiemäed jne). Samas peab olema säilitatud metsaökosüsteemide mitmekesisus, tasakaal ning taastumisvõime.

Seega saab metsade tegeliku tähtsuse, sõnastada nelja alapunktina: 
majanduslik, sotsiaalne, ökoloogiline ja kultuuriline. Eesti metsateadlane Hendrik Relve selgitab neid alapunkte järgmiselt:

1) majanduslik funktsioon: mets kui tuluallikas. Metsandus on üks Eesti tähtsamaid majandusharusid ja puidusektor annab neljandiku Eesti tööstuse käibest.

2) sotsiaalne funktsioon: mets kui tööhõive tagaja ja puhkevõimaluste pakkuja. Metsanduses saab tööd hulgaliselt inimesi, eriti maapiirkondades.

Puidutöötlemisega tegeleb Eestis ligi 36 000 inimest ja metsa majandamisega ligi 8500 inimest. Peamiselt maaelanikele on küttepuit oluline energiaallikas. Samuti on mets hea puhkekoht.

3) ökoloogiline funktsioon: mets liigilise mitmekesisuse hoidjana. Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes mõnede naaberaladega väga mitmekesine, meil leidub taimekooslusi, mille liigirikkus on üks maailma suurimaid (näiteks puisniidud). Stabiilse keskkonnaseisundi ja mitmekülgse metsakasutuse tagamiseks peab riigimets hõlmama vähemalt 20% maismaa pindalast, Eestis on see 38%. Kaitsemetsade osatähtsus on meil Euroopa suurim.

4) kultuuriline funktsioon: mets kui osa eesti kultuurist. Kuna eestlased peavad metsa hingelähedaseks, siis kajastatakse metsamotiive sageli maalikunstis, muusikas ja kirjanduses. Ühtlasi tõestavad metsa ajaloolist rolli paljud säilinud pärandkultuuriobjektid.” [1]

Neid alapunkte laiendab Hendrik Relve veelgi: “Metsakooslus on koduks kümnetele puu- ja põõsaliikidele, sadadele muudele taimeliikidele ja tuhandetele putukaliikidele. Siit võib leida enamiku Eesti sambliku- ja samblaliikidest. Kõigist meie linnuliikidest on metsadega seotud ligi pooled, imetajaliikidest aga 2/3. Paljudele haruldastele olenditele on mets viimane elupaik. Siin elab rohkem ohustatud taime- ja loomaliike kui mis tahes teises elukoosluses Eestis. Metsas leiab elupaiga 2/3 kõigist meie ohustatud liikidest.

Metsa ökoloogilistest väärtustest on vahest tähtsaim see, et ta on meie peamine elukooslus, mis tagab loodusliku tasakaalu. Mets on vastukaaluks laienevatele linna- ja tööstusmaastikele. Mets on peamine süsihappegaasi siduv ja hapnikku tootev maismaakooslus. Ta piirab õhu kaudu leviva saaste levikut. Seega puhastab mets õhku. Kuid mets kaitseb ka veekogusid reostamise eest ja aitab säilitada muldi.

Kolmanda valdkonnana tuleb metsade majandamisel silmas pidada, et puidutootmise kõrval peab mets rahuldama veel paljusid muid inimvajadusi. Metsas peetakse jahti, korjatakse marju, seeni ja paljusid teisi metsaande. Nüüdses linnastunud ühiskonnas on mets asendamatu puhkuse veetmise paik. Mida enam seostub rahva argielu tehisümbrusega, seda enam vajab ta jõudeajal looduslikku ümbrust.

Omaette vajaduste ring, mille pärast inimene alati metsa poole on pöördunud, on kultuurivajadused. Eesti pärimuskultuur on enamiku teiste Euroopa maade pärimuskultuuriga võrreldes silmapaistvalt rikas metsatemaatika poolest. Vaid ehk soomlaste oma võib sellega võistelda. Metsalt on alati saanud innustust ja ainet oma loomingu jaoks eesti kirjanikud, muusikud ja kunstnikud. Mets on teadusliku töö tähtis tegevusväli.”

Eesti metsateadlane Oskar Daniel (1874-1945) luges, et metsade tähtsus on nii kaudne kui otsene. Esimene pole hinnatav rahaga, ta on enam-vähem üldise tähtsusega, kuna teine kui puhtmajanduslik tegur ei puuduta alati elanike huvisid ühtlasel määral.

Metsa kaudne tähtsus seisneb mõjus, mida ta avaldab oma ümbruskonnale ühel või teisel teel. Tähtsamad neist on turve ja kaitse, mida mets maapinnale pakub. Metsa mõtlematul hävitamisel kaasnevad tõsised tagajärjed – tootvad maad muutuvad ebatootvateks ning võivad kujuneda lausa hädaohtlikuks. Mets pakub oma ümbrusele kõledate ja kuivavate tuulte eest kaitset ja varjab maapinda päikese kõrvetava ning kuivatava mõju eest, mis koos tuule mõjuga maad veelgi halvendaks. Metsaalune maa püsib värskena, puude võrad ja pindkate takistavad pealispinna kinnilöömist, maa jääb alaliselt kohedaks ja väetatakse järjest mahalangenud ning kõdunenud lehtede ja okstega.

Lisaks reguleerib mets vee ringjooksu, toites kuivadel aastaaegadel allikaid ja hoides ära pikemate sadude puhul uputusi, maauhtumisi ja üleujutusi. Sagedasti algab pärast metsa maharaiumist maa soostumine. Samuti mõjub mets õhu temperatuurile tasandavalt. Ööpäevased metsatemperatuurid on metsa all vähemad kui lagedal. Lõpuks mainib Daniel, et metsade kaudne tähtsus seisneb ka selle esteetilisuses, kuna metsade puududes on maastik justkui surnud ja igav.

Metsa otsene tähtsus seisneb aga metsasaaduste, eeskätt puude kasutamise võimaluses, millele lisandub jahiloomade kasutamine toiduks ja kehakatteks, samuti seened ja marjad. Puitu on pikka aega kasutatud kui ehitusmaterjali, kuid arenennud tehnika, tööstus ja kaubandus on teinud puu kaubaks, mis valdab maailmaturu. Mainimata ei saa jätta, et puitu kasutatakse paberi tootmise tarbeks.

Kokkuvõttes saab öelda, et mets kui elukeskkond on oluline neljal põhjusel: majanduslikul, sotsiaalsel, ökoloogilisel ja kultuurilisel.